Monday, January 13, 2014

Tagasi kodus!

Ma võtan ennast nüüd kokku ja kirjutan midagi, mis siia veel kirjutamatta jäänud. Olen paljudele lubanud et võtan end kokku et veel ilusti asju kirja panna sest lõpetasin kuidagi kähku ja lõppu otseselt ei tulnudki.

Mul jäi kirjutamatta enda viimasest nädalast Austraalias. 

Sõpradega tegin ühe suurematsorti ärasaatmise - kutsusin kohale inimesed, kes olid mulle lähedasemad nii koolis kui väljaspoolt kooli ja veetsin nendega ühe lõbusa õhtu! Sain ka natu kingitusi ja kaarte aga kahjuks pidin kingitustest palju sinna jätma, sest kilod olid pagasil juba liiga suured. 

Ma ei ole siia ka kirjutanud, aga samal päeval tegin Austraalias endale kaks tatokat






Peopäeval tegime ettevalmistusi Rebecca ja Tarnii'ga, kellega käisime shopingul ja koristasime aeda, sest väljas oli hea ilm ning peo sai planeeritust vastupidiselt väljas korraldada, mis oli hea :) 
Öösel, kui inimesed hakkasid ära minema, nutsin ma nii nii palju sest see tunne neile öelda et võibolla millalgi näeme oli nii halb. Tavaliselt ikka sain öelda et varsti näeme, aga siis enam mitte. Välja arvatud mõnega keda veel järgmistel päevadel nägin. 
Pidu läks väga hästi, väljaarvatud see et õnnetuse käigus lõhkusin ära oma telefoni ja üks külalistest lõhkus kogematta ära ka kõlarite juhtme, mis viis tervel majal elektri ära aga see mure sai ka varsti lahendatud ja kõik oli tiptop :) 








Järgmise päeva ma koristasin ja nautisin veel viimast rannailma, sest ilmad läksid natu jahedamaks. 

Käisin ka Great Ocean Roadil, mis oli minu Austraalias viibitud aja jooksul kõige ilusam koht mida nägin! Alustasime sõitu hommikul kell 7 ja jõudsime koju tagasi kell 1 öösel, vaene hostema kes mind sõidutama pidi ja kohti näitama, aga oli ikka väärt trip küll!
















Viimastel päevadel ei jõudnud kuidagi kohale, et juba järgmine päev istun lennukisse ja lendan Eesti poole. Samamoodi nagu Eestis olles ei jõudnud kohale et hakkan Austraaliasse minema. 
Viimasel päeval käisid mõned veel koolist mul külas, et kallistada ja viimased jutud rääkida, grillisime natu ja nad läksid ära, sest järgmisel päeval oli kool. Küll aga jäid minu juurde need kes järgmisel päeval lennujaama kaasa tulid ja öösel me magada ei saanud. Lõpetasime mu Austraalia elamust känguru liha söömisega ja Mary Poppinsi vaatamisega. 

Minu ära tuleku hommikul hakkasin ma sättima ja viimaseid asju pakkima kella viiest hommikul. Oli ju vaja viimased asjad käsipagasisse visata ja kohvrid üle kaaluda. 

Pagasikilod võisid olla Melbourne - Sydney lennul suur pagas 20 ja käsipagas 10, minul mõlemad natuke rohkem :) ja mul ei olnudki tegelikult üks käsipagas, vaid kaks kotti + mu suur koaala

Lennujaama minnes panin võimalikult palju riideid selga et kohvris oleks vähem kilosid, nii ma siis alustasin oma reisi pikkade mustade riietega (väljas oli 25 kraadi)
Lennujaamast sain minema üsna rahulikult, isegi ei nutnud, küllaga tulid pisarad lennukis küll, kui üksinda magada üritasin. 



Sydneys maha minnes oli mul vastas üks YFU naine, kes meil ka vastas oli Austraaliasse saabudes. Tema tundis mu kohe ära ja tuli minuga rääkima, ta oli väga üllatunud kui palju ma rääkisin, kiitis väga mu inglise keele arengut. Tegelikult ei suutnud ma Austraaliasse saabudes palju rääkidagi kuna olin haige ja väsinud ja üldse väga ülekoormatud kõigega. 

Saime kokku, ootasime Mihklit, tema lend jõudis üsna ruttu peale mind. Võtsime  enda pagasid ja vahetasime riided lühikeste vastu, sest terve päev oli vaja Sydneys üle elada kohvreid kandes jne ja väljas oli väga väga soe. Lennujaamas ei pidanud me ka kaua ootama kuni saabuski meie Londoni lennuaeg. 

Lennuk oli vägaaa mugav, vähemalt nii mugav kui seda 23 tunnist lendu nimetada saab. Lend Singapuri kestis 8 tundi, seal olime kaks tundi ja lendasime edasi 13 tundi. 



Lennukis oli üks hea asi ka, kuna lennukites antakse hommikusööki pudruna, lõunasööki mingi salatitena ja õhtusööki praena, siis saime meie õnneks umbes kolm õhtusööki järjest, kuna lendasime ajas tagasi. Magada ma palju ei saanud nagu lendudel ikka, küll sain ma aga ära vaadatud umbes 6 filmi + multikaid ja mänge mängida. Õppisin igavusest isegi Itaalia keeles numbreid lugema hehe. 

Londonisse jõudes oli väikene mure, me ei leidnud enda platvormi mitte kuidagi üles ja seega ei olnud mul aega enda riideid vahetada (mul ju olid lühikesed püksid maika ja varbavaheplätud) nii ma siis läksin lennukist välja bussipeale ja siis uuesti lennujaama. Soome lend oli juba natuke kodusem, hakkas juba see mets ja maapind paistma, mida austraalias näha ei saanud. Tuul oli väga hull ja seega oli lennuki maandumine soomes natukene ekstreemne. 

Helsingisse tulid meile vastu Mihkli isa ja väike õde, ning sõidutasid meid lennujaamast sadamasse. Seal tundsin end juba üsna halvasti, kuna oli natuke külm ja inimesed tulid kasukatega õues vastu, samalajal kui mina kõndisin suure kohvri, kahe väikse kotiga, koaalaga, kandes ainult maikat, lühikesi pükse ja plätusid. 
Sadamasse jõudes sain lõpuks riideid vahetada, aga kahjuks ei olnud mul teisi jalanõusid käsipagasisse pandud ja suurt kohvrit ma lahti ei saanud teha, sest see oleks sõna otseses mõttes plahvatanud. 

Laevas olin ma väga väga väsinud ning isegi vist magasin natuke. Seal tulid meie juurde kaks poissi kes küsisid kas me oleme Austraallased - mihklil oli kotiäärel austraalia lipp ja minul käes koaala - ning tuli välja et poisid on austraaliast pärit ja elavad soomes. Siis tahtsid nad meist pilti teha ja kui üks poistest avastas et mul austraalia on tatoveeritud jalapeale siis pildistas ta seda ka. 



Laevast välja kõndimine oli jube piin, sest mu suurel kohvril ei tulnud see suur sang välja seega pidin seda kuidagi imelikult vedama, aga niii hea meel oli kõiki kohe sadamas näha! Sõbrakesed juba karjusid kohe kui mind nägid seega oli neid võimatu mitte tähele panna. Siit näed videot kah





Koju jõudsin ootas mind paistus Illimar keda oli kaa ülihea üle niipika aja jälle näha! 

Esimeste päevade jooksul Eestis kohanesin veits eluga ja see tuli kiiremalt kui ma arvasin :) 

Nüüd olen paar korda Rebeccaga skypenud ka, alguses oli seda natuke rohkem kui nüüd, aga püüame ikka vahel rääkida.  Õe Hayleega on ka plaanis ühine aeg skypemiseks leida aga ei ole seda veel leidnud, küllap leiame selle aja üsna pea :) 



Natu midagi mida mulle kaasa anti:





Järgnev on mu toidutehnoloogia õpetajalt :)
















Sellega on siis vist kõik, ja kuna lahkusin sellelt aski lehelt ja on kindlasti veel midagi mida kirjutanud ei ole, siis küsimusi võite ikka küsida kommenteerides seda postitust siin! :))

Ma ei tea kas see nüüd jäi viimaseks postituseks siin või tuleb siia midagi veel, võite aegajalt silma peal hoida ja eks me elame ja näeme :)

Friday, November 22, 2013

Vajuta SIIA et naha minu kokkuvotet viimasest 10st kuust :)

Wednesday, November 20, 2013

Nädal aega koju tulekuni

Ma tahaks nii väga kõik enda emotsioonid kirja panna, eelmise kuu lõpust alates iga päeva oma eraldi. Nii keeruline on ühe sõnaga kokku võtta mida tunnen, elevus koju mineku ees? kurbus hüvasti jättes? rahulolu korda läinud vahetusaasta pärast? ootusärevus tagasi Austraaliasse tulekuks?

Ühel päeval on mul pisarad silmas sest kurb on headaega öelda, teisel päeval naeran ja lõbutsen sest olen nii rahul enda viimase 10 kuuga. 

Kõik tundub nii kodune, ja seda pole pikalt olnud. Räägitakse et ongi nii et see kodune tunne tuleb alles enne ära tulekut. Nii vist on minul ka. Kõik on kuidagi paika loksunud - suhted ema ja õdedega, kooli enam ei ole olnud viimased kuu aega, ilmad on ilusad ja kuidagi siuke nautimise aeg. 


Tantsustuudios pisikestele tüdrukutele headaega ütlemine on olnud kõige raskem goodbye siiani. See kuidas nad mulle otsa vaadates nutma hakkasid ja palusid et lubaksin et tulen neid uuesti vaatama, tõi mulle nii palju pisaraid silma ja raske oli ennast ikka tagasi hoida. 

 Mäletan nii hästi neid viimaseid päevi Eestis, kuidas lähedased lihtsalt nutsid sellepärast et lahkumas olin, aga ise ei osanud seda veel nii reaalselt võtta ja näha ja ei osanud millegi üle kurvastada. Nüüd nii vastupidi. Ma tean täpselt mis mind ees ootab ja seda teavad teisedki siin - kõik on jälle nii nagu oli enne minu siia tulekut. Nii me siis nutame siin.



Mis ma siis viimastel päevadel ette olen võtnud. Käisin Ballaratis 8 päeva. Plaanidesse tuli muutus ja veetsime need päevad lihtsalt lebotades ja uut linna uurides. Lõpuks vaatasin kinos Bad Grandpa ka ära, nii kaua olin oodanud. Käisime ringi ostukeskustes, mis on siin jube lahedad, kõik on vabas õhus. Need on nagu suured kaubanduskeskused ilma katuseta, ja mis on veel lahedam on need jõulukaunistused kui väljas on 30 kraadi. Ehk siis nautisin enda jalutuskäiku lühikeste pükstega ja jõulushopinguid tehes (lähedased ärge rõõmustage need polnd minujaoks sest mul kohvrikilod ületatud).

Reedel tuleb mul veel sõpradega lahkumispidu, loodan et läheb hästi arvestades fakti et see ei ole minu vaid minu hostpere kodu. Peale seda lähen veel Great Ocean Roadile , ei saa ju ilma selle nägemata siit minema minna. Viimase õhtu plaanideks on mõnel sõbral veel siia tulla ja minuga koos viimaseid pisaraid valada. 












ühel õhtul käisime hollandlaste ja õega Crownis pidutsemas kah




lõbus olla







bussijuhid on siin nii toredad, sõitsin ükspäev kodujuurest jaama bussiga ning olin ainuke reisija, bussijuht siis peatas ühes kohas mis polnud isegi bussipeatus ja läks lihtsalt bussist välja, siis tuli korra sisse tagasi ja küsis kas tahan midagi milk bar'ist (siin on need milk bar iga nurgapeal)



ühel päeval kui rongiga linna sõitsin sattus mu kõrvale üks tore uusmeremaalane kes tervetee kitarri mängis, mul oli lõbus sõit










selline oli minu eelviimane postitus Austraaliast, üks tuleb veel enne ära minekut. 

KOHTUMISENI 
xxxx